15 Päev Indias 12. oktoober
Hommikul kohe taksoga lennujaama ja pillid sisse, et lennukis saaks istuda rahulikult. Lend Finnairiga möödub suht hästi ja olengi peaaegu kodus aga pean veel 6 tundi passima Soomes, et siis alles Eestisse lennata - rõve. Õnneks saan lennukis ühe sakslasega tuttavaks ja pursin sellega maailma asju mõned tunnid. Koju jõudes esimene asi olümpsi juures olevasse polikliinikusse kus siis mind üle vaadati ja väike lõikus tehti, et jalast mäda kätte saada. Muid kohti ei torgitud, sest järgmine päev pandi aeg kinni tohtrile - eks siis näis mis edasi hakkab juhtuma.
reede, 16. oktoober 2009
14 päev Indias
14. Päev Indias 11. oktoober
Hommikul enesetunne nats parem ja pakin asjad, et lennata Delhi. Taksist võtab lennujaama sõidu eest 600.- kohalikku - pole paha mingi 40-50 kilsa eest. Lennujaamas selgub, et lend on mõned tunnid edasi lükatud ja ka lennufirma on vahetunud. Ilge passimine ja jalg-perse löövad tuld välja. Igavene loll panin tabletid suurde kotti ja antsin pagasisse. Lõpuks lennukis on asjad ikka täitsa käest ära ja ei leia asendit kuidas olla - mitte kuidagi ei sobi. Õnneks on tegemist suure lennukiga (Kingfischer) ja teenindus on viimase peal (kohalik lend aga kõik telekad, söögid, joogid - viimase peal, pole seda veel kohanud kohalike lendude seas. Suure surmaga jõuan siis Delhisse ja võtan takso, et siis hotelli sõita. Hotelli ees muidugi avaneb mulle nats masendav vaatepilt - hotelli mille välja valisin on remondis ja pakuti mulle kahe toa vahel valida. Saatsin pikalt, sest toad olid masendavad. Õnneks oli kõrval ka mingi teine 5* hotell, läksin tsekkasin sisse ja ruume vaatama aga no anna olla - mille eest nad tärne saavad, kunagi hotell tutikas olnud siis veel oleks ehk öelnud, et viimase peal aga praegust ikka paras saast - seinad sitased, voodilinad ilgelt kulunud jne. Aga ei jõua rohkem kuskile minna ja jalg teeb ilget valu. Valin siis välja endale kahe toaga sviidi ja tingin hinna 3000.- kohaliku peale ja asi vask. Vähemalt pole putukaid kuskil näha ja õhk liigub. Esimene asi urgitsed pillid välja panen hinge alla ja siis opereerin nats jalga, et vähekenegi mädast vabaneda aga mäda kolle nii sügaval, et ei jõuagi sinna, sest nii sigavalus on, et nutan nagu väike laps kes on rattaga kukkunud - ei mäletagi millal sai viimati valu pärast nutetud. Lõpuks hakkavad tablad mõjuma ja saan rahulikult tuttu jääda.
Hommikul enesetunne nats parem ja pakin asjad, et lennata Delhi. Taksist võtab lennujaama sõidu eest 600.- kohalikku - pole paha mingi 40-50 kilsa eest. Lennujaamas selgub, et lend on mõned tunnid edasi lükatud ja ka lennufirma on vahetunud. Ilge passimine ja jalg-perse löövad tuld välja. Igavene loll panin tabletid suurde kotti ja antsin pagasisse. Lõpuks lennukis on asjad ikka täitsa käest ära ja ei leia asendit kuidas olla - mitte kuidagi ei sobi. Õnneks on tegemist suure lennukiga (Kingfischer) ja teenindus on viimase peal (kohalik lend aga kõik telekad, söögid, joogid - viimase peal, pole seda veel kohanud kohalike lendude seas. Suure surmaga jõuan siis Delhisse ja võtan takso, et siis hotelli sõita. Hotelli ees muidugi avaneb mulle nats masendav vaatepilt - hotelli mille välja valisin on remondis ja pakuti mulle kahe toa vahel valida. Saatsin pikalt, sest toad olid masendavad. Õnneks oli kõrval ka mingi teine 5* hotell, läksin tsekkasin sisse ja ruume vaatama aga no anna olla - mille eest nad tärne saavad, kunagi hotell tutikas olnud siis veel oleks ehk öelnud, et viimase peal aga praegust ikka paras saast - seinad sitased, voodilinad ilgelt kulunud jne. Aga ei jõua rohkem kuskile minna ja jalg teeb ilget valu. Valin siis välja endale kahe toaga sviidi ja tingin hinna 3000.- kohaliku peale ja asi vask. Vähemalt pole putukaid kuskil näha ja õhk liigub. Esimene asi urgitsed pillid välja panen hinge alla ja siis opereerin nats jalga, et vähekenegi mädast vabaneda aga mäda kolle nii sügaval, et ei jõuagi sinna, sest nii sigavalus on, et nutan nagu väike laps kes on rattaga kukkunud - ei mäletagi millal sai viimati valu pärast nutetud. Lõpuks hakkavad tablad mõjuma ja saan rahulikult tuttu jääda.
13. Päev Indias
13. päev Indias 10 oktoober
Möh - öö suht rapsimine. Panen ühe omleti hamba alla ja teen väikse interneti ning siis tuppa telkut vaatama. Päev möödub väga haledalt - voodis vedeledes ja põdedes. Õhtuks tellin perenaise käest ilma India ürtideta kana ja seda perenaine tegi väga hästi - nämma. Muideks seal saad kohe turul omale kana välja valida ja siis tapetakse, kitkutakse ja tükeldatakse kohe ära - värske kaup ja maksab kõik kokku ainult mingi 100.- kohalikku. Õhtul komberdan veel netti, et otsida endale Delhis hotell - hellitan end ja alla 5* hotelli ei hakka vaatamagi. Õhtal voodi, pill sisse ja magama.
Möh - öö suht rapsimine. Panen ühe omleti hamba alla ja teen väikse interneti ning siis tuppa telkut vaatama. Päev möödub väga haledalt - voodis vedeledes ja põdedes. Õhtuks tellin perenaise käest ilma India ürtideta kana ja seda perenaine tegi väga hästi - nämma. Muideks seal saad kohe turul omale kana välja valida ja siis tapetakse, kitkutakse ja tükeldatakse kohe ära - värske kaup ja maksab kõik kokku ainult mingi 100.- kohalikku. Õhtul komberdan veel netti, et otsida endale Delhis hotell - hellitan end ja alla 5* hotelli ei hakka vaatamagi. Õhtal voodi, pill sisse ja magama.
teisipäev, 13. oktoober 2009
12 päev indias
12. Päev indias 09.oktoober
Hommikul ärkan vara, mingi kella 5 ajal selle peale, et kahe kannika asemel on mul nyyd kolm kannikat ja yks nendest ilgelt valus. Tagumiku peale on ööga tekkinud ilgelt suur ja valus vinn. Fakk kas toesti ei venita enam Eestini välja vaid peab siin arsti juurde minema - veres vist mingi poletik sees, et nii välja lööb. Ja peale selle kogu kere on kaetud sadade sääsekuppudega mis ilgelt sygelevad ja on katsudes valusad - ma loodan, et need on lihtsalt mingid sääsekupud mitte mingi tobi. Täielik piinakamber, pikemaks ajaks on soojale maale reisimise isu kadunud. Kella 6 ajal lähen bussijaama kus soidan bussiga ise istudes oma kolme kannika peal millest yks teeb ilget valu Karwari ja sealt otse edasi Margaosse. Margaosse teel olles on teed ikka päris sinka vonka ja ega bussijuht ka ei hellitanud ning tegi ikka tosist surmasoitu - ikkagi ekspress (täitsa hullud) ja tänu sellele hakkas yks tydruk mu korvl oksele ja siis-pani täiega istme täis ning siis yle minu pea aknast välja laksas kenasti seda jama seal. Mul muidugi hakkas ka vaikselt iiveldama, sest kui näed teise oksendamist pealt ja tunned veel mingeid lohnasid siis läheb kahjuks asi kontrolli alt välja. Onneks suutsin end tagasi hoida - motle kui oleks kahekesi yritanud rabeleda, et akna peale saada oksele - tagantjärgi kindlasti väga koomiline vaatepilt. Teepeal molgtan ikka motteid kus ma siis ööbin need järelejäänud ööd ja otsutan votta mingi korraliku hotelli 2 ööks - maksku mis maksab aga neid siin leida on suht raske, sest kohalike puhtuse ja muu sellisega on asjad suht kehvasti. Siis meenub mulle, et tripp.ee-st keegi kuulutas, et avas uue hotelli eestlasega eesotsas ja pildi peal tundus asi päris kena ja puhas olevat. Margaos otsin kohe netipunkti ja peale 15 minutist surfamist onnestuski yles leida see hotell nimega "Infantaria Comfort" Calangute Beachil. Helistan omanikule ja saan kohe kenasti eesti keeles suhelda mitte ei pea purssima oma ylikehva inglise keelt. Tuba täitsa vaba olemas ja suundungi sinna - kuigi lennujaamast nats liiga kaugel 40 - 45 kilsa aga tundub hubane paik ööbimiseks. Joun siis kella kaheks sihtpunkti ja ytlen ausalt kui hotelli hoovi astud siis avaneb sulle kohe teine maailma - vordluseks voib tuua, et kui astuda toast kus pole aasta jooksul koristatud, väljaheited on nurgas välja ja suundud teise tuppa mis on värskelt remonditud ja maitsekalt sisustatud ninmg ylipuhas. See eestlane suutnud kohalikud ikka korralikult tööle panna ja koristama - myts maha. Koha perenaiseks siis yks tore naisterahvas kes on otsustanud mingi osa oma elust siin veeta nagu ma ta jutust aru sain ja pere endal veel Eestis 2 last ja mees, mina kyll ei suudaks. Kobin siis oma tuppa ja näen tapselt seda mis ka piltide peal näha. Otsustan puhata jalga ja mitte väga ringi koperdada, sest asi päris piinarikas. Peale paaritunnist turgutamist tuleb tosine mote arsti poole poorduda. Ootan millal perenaine saabub, et temaga natuke siis konsulteerida. Ta räägib, et pole arstiabil siin midagi häda aga minu ettekujutlusel pole muidugi piire, et kuidas sellise sitahunniku keskel yldse midagi steriilset saab olla. Lopuks otsustan siis viinakompressi panna ööseks peale, et äkki votab paistetuse alla hommikuks. Lobiseme siis veel paar tundi ja ongi ohtu käes ning suundun siis oma tuppa tuttu - ei viitsi siin kyla vahel sandina ringi komberdada. Votan veel yhe 400-se ibumetini valu leevendamiseks, et jääks paremini magama.
Marsruut: Gokarna - Karwar - Margao - Panaji - Calangute beach
Hommikul ärkan vara, mingi kella 5 ajal selle peale, et kahe kannika asemel on mul nyyd kolm kannikat ja yks nendest ilgelt valus. Tagumiku peale on ööga tekkinud ilgelt suur ja valus vinn. Fakk kas toesti ei venita enam Eestini välja vaid peab siin arsti juurde minema - veres vist mingi poletik sees, et nii välja lööb. Ja peale selle kogu kere on kaetud sadade sääsekuppudega mis ilgelt sygelevad ja on katsudes valusad - ma loodan, et need on lihtsalt mingid sääsekupud mitte mingi tobi. Täielik piinakamber, pikemaks ajaks on soojale maale reisimise isu kadunud. Kella 6 ajal lähen bussijaama kus soidan bussiga ise istudes oma kolme kannika peal millest yks teeb ilget valu Karwari ja sealt otse edasi Margaosse. Margaosse teel olles on teed ikka päris sinka vonka ja ega bussijuht ka ei hellitanud ning tegi ikka tosist surmasoitu - ikkagi ekspress (täitsa hullud) ja tänu sellele hakkas yks tydruk mu korvl oksele ja siis-pani täiega istme täis ning siis yle minu pea aknast välja laksas kenasti seda jama seal. Mul muidugi hakkas ka vaikselt iiveldama, sest kui näed teise oksendamist pealt ja tunned veel mingeid lohnasid siis läheb kahjuks asi kontrolli alt välja. Onneks suutsin end tagasi hoida - motle kui oleks kahekesi yritanud rabeleda, et akna peale saada oksele - tagantjärgi kindlasti väga koomiline vaatepilt. Teepeal molgtan ikka motteid kus ma siis ööbin need järelejäänud ööd ja otsutan votta mingi korraliku hotelli 2 ööks - maksku mis maksab aga neid siin leida on suht raske, sest kohalike puhtuse ja muu sellisega on asjad suht kehvasti. Siis meenub mulle, et tripp.ee-st keegi kuulutas, et avas uue hotelli eestlasega eesotsas ja pildi peal tundus asi päris kena ja puhas olevat. Margaos otsin kohe netipunkti ja peale 15 minutist surfamist onnestuski yles leida see hotell nimega "Infantaria Comfort" Calangute Beachil. Helistan omanikule ja saan kohe kenasti eesti keeles suhelda mitte ei pea purssima oma ylikehva inglise keelt. Tuba täitsa vaba olemas ja suundungi sinna - kuigi lennujaamast nats liiga kaugel 40 - 45 kilsa aga tundub hubane paik ööbimiseks. Joun siis kella kaheks sihtpunkti ja ytlen ausalt kui hotelli hoovi astud siis avaneb sulle kohe teine maailma - vordluseks voib tuua, et kui astuda toast kus pole aasta jooksul koristatud, väljaheited on nurgas välja ja suundud teise tuppa mis on värskelt remonditud ja maitsekalt sisustatud ninmg ylipuhas. See eestlane suutnud kohalikud ikka korralikult tööle panna ja koristama - myts maha. Koha perenaiseks siis yks tore naisterahvas kes on otsustanud mingi osa oma elust siin veeta nagu ma ta jutust aru sain ja pere endal veel Eestis 2 last ja mees, mina kyll ei suudaks. Kobin siis oma tuppa ja näen tapselt seda mis ka piltide peal näha. Otsustan puhata jalga ja mitte väga ringi koperdada, sest asi päris piinarikas. Peale paaritunnist turgutamist tuleb tosine mote arsti poole poorduda. Ootan millal perenaine saabub, et temaga natuke siis konsulteerida. Ta räägib, et pole arstiabil siin midagi häda aga minu ettekujutlusel pole muidugi piire, et kuidas sellise sitahunniku keskel yldse midagi steriilset saab olla. Lopuks otsustan siis viinakompressi panna ööseks peale, et äkki votab paistetuse alla hommikuks. Lobiseme siis veel paar tundi ja ongi ohtu käes ning suundun siis oma tuppa tuttu - ei viitsi siin kyla vahel sandina ringi komberdada. Votan veel yhe 400-se ibumetini valu leevendamiseks, et jääks paremini magama.
Marsruut: Gokarna - Karwar - Margao - Panaji - Calangute beach
11 päev indias
11. Päev indias 08.oktoober
Hommik algab mul päris ärevalt. Kella 5 ajal äratab mind yles mingi nugimine kylje alt. Esimese hooga ei julge liigutadagi ja aina sebib vaikselt siis minu ja telgi pohja vahel vaikselt sedasi. Kohe käib mote läbi, et tegemist mingi maoga kes otsib endale päevaks varjupaika aga minu jaoks oleks see ju katastroof. Praen seal veel mingi aja ja siis kargan käpuli ja hakkan hirmsat indiaani tantsu telgis tegema, et sissetungija minema peletada. Tundub, et suutsin talle hirmu nahka ajada. Yritan veel magama jääda aga järsku uuesti hakkab sebimine pihta - no on ikka tahe jebida seal telgi all ja mulle siis sydarit teha. Vaikselt keeran end teise kylje peale ja ootan millal tegevus korduks. Ei läinutki kaua aega kui näen kuidas telgi pohi hakkab liikuma ja keegi vudib seal all ja hetke pärast kostub miskit piuksatuse moodi heli, loogiz ju hiir ic-ic-ic-ic-ic-ic ja Meelis muidugi oli kabu hirmus, et kindlasti moni kobra tahab talle otsa peale teha. Egas sellise äkseni peale enam und tule ja kobin välja ning teen yhe varahommikuse supluse. Kohalikud juba otsivad rannast omale kaikaid mis öö sinna toonud on - ideaalne ehitusmaterjal nende jaoks ju, elu nagu lill. Huvitav asi on riiete kuivatamise juure see, et kui siin ookeani juures yritad riideid kuivatada varjus puude all ja tuulises kohas - riided koikse aeg lipendavad, nad ikkagi ära ei kuiva. Riided peavad olema päikese käes kindlasti. Tundub, et ookeni pealt tulev ohk on siin siga niiske. Sama ka telgis magamisega, ohk on kogu aeg niiske - on sul need uksed-aknad lahti voi kinni. Telk ei ole hea koht siin ookeani juures magamiseks - tuleb todeda. Hakkavad esimesed märgid tervise halvenemise kohta tulema, sest magan ikka terve öö praktiliselt veelombis kuigi ilm on meeletult kuum. Jala peale on tekkinud juba korralik paistetus ja ma muidugi näppisin seda ka eile ning peale seda käisin ookeanis ujumas. Yldiselt on sant olla juba ja mottes tahaks koju nagu väike laps. Hakkan oma asju kokku panema, sest tuleb votta suund Kerala poole. Jouan asjad peaaegu kokku panna kui tuleb veel yks korralik sahmakas vihma mis siis leotab hetkega osa mu asju märjaks. Mis teha, elu on selline ytleks tavaliselt Meelis selle peale ;-) lähen kyla vahele, et bussiga siis yle mägede järgmise rannani jouda. Kylas yks mees soovitab paadiga yle joe minna, pidavat saama oluliselt kiiremini kui bussiga soites. Kontrollin fakti kaardi pealt ja mehe jutt on sulatosi, paadiga 100 meetrit voi bussiga mingi 8 kilomeetrit minna kylla nimega Mashen. Astun siis paadi juurde ja just ronivatki kaks daami siis paati - nimetaks seda pigem kanuuks millel siis selline abiroigas pandud, et asi nii kergelt kummuli ei läheks. Kysin vana käest, et palju siis soit maksab aga sealt tuli nii imelik vastus, et ei saanutki aru kas 5-7 voi 10.- raha. Soidame siis paadiga yle ja daami käest saan teada, et ylesoidu hind on 5.- raha. Maha astudes annan paadimehele 5 raha aga see pistab ilgelt röökima ja kätega vehkima, pakun talle siis veel mingi kaks ruupiat, sest järgmine rahatäht on mul 100-ne. Vana vist yritas mulle selgeks teha, et ma kyla vahele läheks ja raha peenemaks siis vahetaks ja tema oma 10-ka kätte saaks. Sobran veel kotis ja taskutes ja kätte satuvad eurod ja kus siis käis venna käsi kiirelt nagu kobra hammustus. Rabas minu käest need eurod ja paneb minekut. Siis sai mu hing täis ja väänasin selle jumbu kätt korralikult, sest vana keeldus mulle raha tagasi andmast - nyyd pidavat see tema raha olema aga kuna ma ka selline nats keeva verega ja tuju ka väga hea ei olnud siis tostsin häält ja kostitasin teda väga mahlaste inglise keelsete väljenditega ise samal ajal tal käe selja taha väänates nii, et ta teisest käest siis lopuks raha mulle tagsi andis. Saatsin venna pikalt ja jätsin ta sinna yksi röökima - mul ka pohh. Kurat ma voin kyll turist olla aga ma ei pea rohkem talle maksma kui kohalikud - teeb ikka selline suhtumine hinge täis ja raibe katsus mind veel oma vasaku käega - uhhh väkkkk. Nimelt nemad ju paberit ei kasuta kui käivad paksemat tegemas vaid kaabivad oma perse vasaku käega niivord - kuivord puhtaks ja siis nyhivad sormedelt suurema sita maha, räme minu jaoks ja mis siis siin veel hygieenist rääkida aga muidu suuremalt jaolt toredad inimesed. Kylast siis kaabin bussiga sellisesse kohta nagu Polem. Randa joudes pean nentima, et siin rannas ma kahjuks ööbida ei saa, sest telk oleks kohe koigile näha ja seda ma ei soovi. Vaatan kaarti ja näen, et Goa saab otsa minu jaoks ja suundun teise osariiki ja esimene koht mis jääb tee peale on Karwar - soidan sinna. Oleme bussiga juba eeslinnas ja järsku paneb bussijuht ilgelt pidureid - kuna istun ees siis mul avaneb hea vaatepilt toimuva kohta. Nimel yletab teed suur madu mis vois vabalt olla 2-3 meetrit pikk. Vaatepilti tulevad ka koik kohalikud kaema - madu oli vägev aga looduses voi telkides sellist seffi kohata loppeks minul vist sydariga. Linna joudes lähen otsin koige pealt interneti yles, et leida endale mingi kaart millega Kerala suunas liikuda, sest Goa kaart kahjuks jätab mu hätta. Jama - suure tuhnimise peale ei leiagi yhtegi kaarti kus oleks peal ka väiksemad kohad. Nimelt siin osariigis ei ole enam busside peal isegi Inglise keelseid silte peal ja väga raske orienteeruda kui kaartigi pole. Yritan linnast leida raamatu kauplust kus voiks teoreetiliselt kaarti leida. Lopuks tuleb välja, et linna peale on yks kauplus olemas aga see on juba kinni ja kas seal yldse mingeid kaarte myygil on sellest ei tea keegi sassigi. Vastik abituse tunne on peal. Kuna mina tean veel kahte kohta mis tuleb Ankola ja Gokarna siis lähen bussijaama ja kysin mundris mehe käest milline buss läheb Ankola-sse. Buss leitud ja soit voib alata. Siin osariigis ikka kohe natsa teine teema, bussis antakse pilet ja tee ääres palju patrulle. Teede seisukord on siin ikka äärmiselt sitt, buss raputab ikka korraalikult soolikad sassi. Ankola bussijaama joudes avaneb mulle ikka masendav vaatepilt - ajab iiveldama. Bussijaam täis selliseid haigete nägudega inimesi kes turtsuvad, tatistavad ja muidu sandid, ning ymbruskond meeletult sitane. Ruttu tahan siit minema. Suunatakse mind siis Gokarna bussi peale mis on minu kaardi peal viimane koht kuhu oskan minna. Jouan Gokarnasse kus pole enam vaatepilt nii hull aga enesetunne on jube kehva ja igasugune reisimise huvi on täiesti kadunud. Jalg teeb ilget valu kondimisel - tostan sääre yles ja avastan, et jalg on ikka meeletult paistes ja peab kindlasti rahu saama. Otsin lähima interneti yles ja lähen tuhlan veel mottes, et leian detailsemat kaarti aga ei midagi ja kuna motted suht masendavad siis teen otsuse, et jätan reisi katki ja lendan esimese lennukiga koju. Pole motet edasi rännata kui asi hakkab piinavaks muutuma - hakkan vist vanaks jääma, pole sellist entusiasmi enam peal. Ostan piletid ja 12 oktoobri ohtuks olen kodus - saab siit sita ja haiguste keskelt minema. Yritan leida koikse normaalsemat hotelli linna pealt aga see tundub olema lootusetu yritus. Jalg ka ei kannata ringi liikumist ja valin selle mis siis koikse normaalsem tundus. Kuna vahepeal oli pimedaks läinud siis siin linnas soid mu sääsed täielikult ära - saa veel malaaria ka tagatipuks peale paistes ja mädaneva jala. Hotellis siis nouan oma tuppa ka telekat mida siis ohtul vaadata, sest sinna sääskede kätte ei taha enam minna. Peale dussi all käiku vaatan jalga ja asi on ikka väga paha ja yritaks seda mäda nats välja lasta. Votan noela, joodipurgi ja tikud. Poletan noela punaseks, puhastan joodiga ära ja yritan siis seda paistetust nats torkida, väga ebameeldiv ja valus tegevus. Nats saan sealt seda jama välja aga ei midagi erilist. Vahin siis poole ööni telekat, et siis hommikul kohe varakult Goa poole ajama panna.
Marsruut: Galgibaga beach - Mashen - Polem beach - Karwar - Ankola - Gokarna
Hommik algab mul päris ärevalt. Kella 5 ajal äratab mind yles mingi nugimine kylje alt. Esimese hooga ei julge liigutadagi ja aina sebib vaikselt siis minu ja telgi pohja vahel vaikselt sedasi. Kohe käib mote läbi, et tegemist mingi maoga kes otsib endale päevaks varjupaika aga minu jaoks oleks see ju katastroof. Praen seal veel mingi aja ja siis kargan käpuli ja hakkan hirmsat indiaani tantsu telgis tegema, et sissetungija minema peletada. Tundub, et suutsin talle hirmu nahka ajada. Yritan veel magama jääda aga järsku uuesti hakkab sebimine pihta - no on ikka tahe jebida seal telgi all ja mulle siis sydarit teha. Vaikselt keeran end teise kylje peale ja ootan millal tegevus korduks. Ei läinutki kaua aega kui näen kuidas telgi pohi hakkab liikuma ja keegi vudib seal all ja hetke pärast kostub miskit piuksatuse moodi heli, loogiz ju hiir ic-ic-ic-ic-ic-ic ja Meelis muidugi oli kabu hirmus, et kindlasti moni kobra tahab talle otsa peale teha. Egas sellise äkseni peale enam und tule ja kobin välja ning teen yhe varahommikuse supluse. Kohalikud juba otsivad rannast omale kaikaid mis öö sinna toonud on - ideaalne ehitusmaterjal nende jaoks ju, elu nagu lill. Huvitav asi on riiete kuivatamise juure see, et kui siin ookeani juures yritad riideid kuivatada varjus puude all ja tuulises kohas - riided koikse aeg lipendavad, nad ikkagi ära ei kuiva. Riided peavad olema päikese käes kindlasti. Tundub, et ookeni pealt tulev ohk on siin siga niiske. Sama ka telgis magamisega, ohk on kogu aeg niiske - on sul need uksed-aknad lahti voi kinni. Telk ei ole hea koht siin ookeani juures magamiseks - tuleb todeda. Hakkavad esimesed märgid tervise halvenemise kohta tulema, sest magan ikka terve öö praktiliselt veelombis kuigi ilm on meeletult kuum. Jala peale on tekkinud juba korralik paistetus ja ma muidugi näppisin seda ka eile ning peale seda käisin ookeanis ujumas. Yldiselt on sant olla juba ja mottes tahaks koju nagu väike laps. Hakkan oma asju kokku panema, sest tuleb votta suund Kerala poole. Jouan asjad peaaegu kokku panna kui tuleb veel yks korralik sahmakas vihma mis siis leotab hetkega osa mu asju märjaks. Mis teha, elu on selline ytleks tavaliselt Meelis selle peale ;-) lähen kyla vahele, et bussiga siis yle mägede järgmise rannani jouda. Kylas yks mees soovitab paadiga yle joe minna, pidavat saama oluliselt kiiremini kui bussiga soites. Kontrollin fakti kaardi pealt ja mehe jutt on sulatosi, paadiga 100 meetrit voi bussiga mingi 8 kilomeetrit minna kylla nimega Mashen. Astun siis paadi juurde ja just ronivatki kaks daami siis paati - nimetaks seda pigem kanuuks millel siis selline abiroigas pandud, et asi nii kergelt kummuli ei läheks. Kysin vana käest, et palju siis soit maksab aga sealt tuli nii imelik vastus, et ei saanutki aru kas 5-7 voi 10.- raha. Soidame siis paadiga yle ja daami käest saan teada, et ylesoidu hind on 5.- raha. Maha astudes annan paadimehele 5 raha aga see pistab ilgelt röökima ja kätega vehkima, pakun talle siis veel mingi kaks ruupiat, sest järgmine rahatäht on mul 100-ne. Vana vist yritas mulle selgeks teha, et ma kyla vahele läheks ja raha peenemaks siis vahetaks ja tema oma 10-ka kätte saaks. Sobran veel kotis ja taskutes ja kätte satuvad eurod ja kus siis käis venna käsi kiirelt nagu kobra hammustus. Rabas minu käest need eurod ja paneb minekut. Siis sai mu hing täis ja väänasin selle jumbu kätt korralikult, sest vana keeldus mulle raha tagasi andmast - nyyd pidavat see tema raha olema aga kuna ma ka selline nats keeva verega ja tuju ka väga hea ei olnud siis tostsin häält ja kostitasin teda väga mahlaste inglise keelsete väljenditega ise samal ajal tal käe selja taha väänates nii, et ta teisest käest siis lopuks raha mulle tagsi andis. Saatsin venna pikalt ja jätsin ta sinna yksi röökima - mul ka pohh. Kurat ma voin kyll turist olla aga ma ei pea rohkem talle maksma kui kohalikud - teeb ikka selline suhtumine hinge täis ja raibe katsus mind veel oma vasaku käega - uhhh väkkkk. Nimelt nemad ju paberit ei kasuta kui käivad paksemat tegemas vaid kaabivad oma perse vasaku käega niivord - kuivord puhtaks ja siis nyhivad sormedelt suurema sita maha, räme minu jaoks ja mis siis siin veel hygieenist rääkida aga muidu suuremalt jaolt toredad inimesed. Kylast siis kaabin bussiga sellisesse kohta nagu Polem. Randa joudes pean nentima, et siin rannas ma kahjuks ööbida ei saa, sest telk oleks kohe koigile näha ja seda ma ei soovi. Vaatan kaarti ja näen, et Goa saab otsa minu jaoks ja suundun teise osariiki ja esimene koht mis jääb tee peale on Karwar - soidan sinna. Oleme bussiga juba eeslinnas ja järsku paneb bussijuht ilgelt pidureid - kuna istun ees siis mul avaneb hea vaatepilt toimuva kohta. Nimel yletab teed suur madu mis vois vabalt olla 2-3 meetrit pikk. Vaatepilti tulevad ka koik kohalikud kaema - madu oli vägev aga looduses voi telkides sellist seffi kohata loppeks minul vist sydariga. Linna joudes lähen otsin koige pealt interneti yles, et leida endale mingi kaart millega Kerala suunas liikuda, sest Goa kaart kahjuks jätab mu hätta. Jama - suure tuhnimise peale ei leiagi yhtegi kaarti kus oleks peal ka väiksemad kohad. Nimelt siin osariigis ei ole enam busside peal isegi Inglise keelseid silte peal ja väga raske orienteeruda kui kaartigi pole. Yritan linnast leida raamatu kauplust kus voiks teoreetiliselt kaarti leida. Lopuks tuleb välja, et linna peale on yks kauplus olemas aga see on juba kinni ja kas seal yldse mingeid kaarte myygil on sellest ei tea keegi sassigi. Vastik abituse tunne on peal. Kuna mina tean veel kahte kohta mis tuleb Ankola ja Gokarna siis lähen bussijaama ja kysin mundris mehe käest milline buss läheb Ankola-sse. Buss leitud ja soit voib alata. Siin osariigis ikka kohe natsa teine teema, bussis antakse pilet ja tee ääres palju patrulle. Teede seisukord on siin ikka äärmiselt sitt, buss raputab ikka korraalikult soolikad sassi. Ankola bussijaama joudes avaneb mulle ikka masendav vaatepilt - ajab iiveldama. Bussijaam täis selliseid haigete nägudega inimesi kes turtsuvad, tatistavad ja muidu sandid, ning ymbruskond meeletult sitane. Ruttu tahan siit minema. Suunatakse mind siis Gokarna bussi peale mis on minu kaardi peal viimane koht kuhu oskan minna. Jouan Gokarnasse kus pole enam vaatepilt nii hull aga enesetunne on jube kehva ja igasugune reisimise huvi on täiesti kadunud. Jalg teeb ilget valu kondimisel - tostan sääre yles ja avastan, et jalg on ikka meeletult paistes ja peab kindlasti rahu saama. Otsin lähima interneti yles ja lähen tuhlan veel mottes, et leian detailsemat kaarti aga ei midagi ja kuna motted suht masendavad siis teen otsuse, et jätan reisi katki ja lendan esimese lennukiga koju. Pole motet edasi rännata kui asi hakkab piinavaks muutuma - hakkan vist vanaks jääma, pole sellist entusiasmi enam peal. Ostan piletid ja 12 oktoobri ohtuks olen kodus - saab siit sita ja haiguste keskelt minema. Yritan leida koikse normaalsemat hotelli linna pealt aga see tundub olema lootusetu yritus. Jalg ka ei kannata ringi liikumist ja valin selle mis siis koikse normaalsem tundus. Kuna vahepeal oli pimedaks läinud siis siin linnas soid mu sääsed täielikult ära - saa veel malaaria ka tagatipuks peale paistes ja mädaneva jala. Hotellis siis nouan oma tuppa ka telekat mida siis ohtul vaadata, sest sinna sääskede kätte ei taha enam minna. Peale dussi all käiku vaatan jalga ja asi on ikka väga paha ja yritaks seda mäda nats välja lasta. Votan noela, joodipurgi ja tikud. Poletan noela punaseks, puhastan joodiga ära ja yritan siis seda paistetust nats torkida, väga ebameeldiv ja valus tegevus. Nats saan sealt seda jama välja aga ei midagi erilist. Vahin siis poole ööni telekat, et siis hommikul kohe varakult Goa poole ajama panna.
Marsruut: Galgibaga beach - Mashen - Polem beach - Karwar - Ankola - Gokarna
10 päev indias
10. Päev indias 07. oktoober
Kena päev jälle algamas. Ega selle magama saamisega on ikka yks ilge jama kyll. Absull und ei tule, kell seitse kebin telki ja hea kui kella 1-2 aegu suudab alles kuidagi magama jääda. Uhh hirmuga ootan järgmist ööd. Hommiku kell 7 telgist välja ja kohe ookeani - vot see on monus. Teen mingi tunnise supluse ja siis......... Istun nagu jobu palgil. Kella 9 ajal on juba nii sigakuum, et päikse kätte ei kannata yldse enam minna. Ma juba niikuinii poolenisti ära kärsanud ja juurde hetkel enam ei taha. Votan end kokku ja astun kyla poole - kyla nii väike, et viie minutiga koik urkad läbi käidud, ostan 1L kylma vee ja porutan hetkega sisse, ostan veel teise kaasa ja randa tagasi. Nu mida ma teen siin - motlen end ogaraks ja samas nagu tulingi Indiasse selleks siia et natuke koigest eemal olla ja maha rahuneda. Kurat ma ei tahagi koigest eemal olla tegelt - pere peab ikka minuga olema. Ikka kuradima sitt tyhjuse tunne valitseb sees. Yliigav on ikka passida siin varjus ja lihtsalt oodata ei tea mida. Ei homme panen edasi, väheke huvitavam. Olen ma ikka sellise muutliku meelega aga kurat ei kannata ka terve päev siin päikese käes lihtsalt passida. Parem olen koguaeg liikvel siis ei ole seda munemise momenti aga siis muidugi vaja otsida ööbimiseks kohta, sest siiani on näidanud, et eriti kerge see pole - ma motlen just telkimist. Munen siis tänase päeva otseses mottes maha oma kahe seltsilisega jah kuulsite oieti - eilne albiino vottis täna oma sobra ka kaasa ja nyyd ei jäta mind hetkeksi yksi. Ja kui moni teine koer tahab mulle voi telgile ligineda siis see aetakse urina saatel eos minema. Yritan siis nyyd magama heita aga ...............
Kena päev jälle algamas. Ega selle magama saamisega on ikka yks ilge jama kyll. Absull und ei tule, kell seitse kebin telki ja hea kui kella 1-2 aegu suudab alles kuidagi magama jääda. Uhh hirmuga ootan järgmist ööd. Hommiku kell 7 telgist välja ja kohe ookeani - vot see on monus. Teen mingi tunnise supluse ja siis......... Istun nagu jobu palgil. Kella 9 ajal on juba nii sigakuum, et päikse kätte ei kannata yldse enam minna. Ma juba niikuinii poolenisti ära kärsanud ja juurde hetkel enam ei taha. Votan end kokku ja astun kyla poole - kyla nii väike, et viie minutiga koik urkad läbi käidud, ostan 1L kylma vee ja porutan hetkega sisse, ostan veel teise kaasa ja randa tagasi. Nu mida ma teen siin - motlen end ogaraks ja samas nagu tulingi Indiasse selleks siia et natuke koigest eemal olla ja maha rahuneda. Kurat ma ei tahagi koigest eemal olla tegelt - pere peab ikka minuga olema. Ikka kuradima sitt tyhjuse tunne valitseb sees. Yliigav on ikka passida siin varjus ja lihtsalt oodata ei tea mida. Ei homme panen edasi, väheke huvitavam. Olen ma ikka sellise muutliku meelega aga kurat ei kannata ka terve päev siin päikese käes lihtsalt passida. Parem olen koguaeg liikvel siis ei ole seda munemise momenti aga siis muidugi vaja otsida ööbimiseks kohta, sest siiani on näidanud, et eriti kerge see pole - ma motlen just telkimist. Munen siis tänase päeva otseses mottes maha oma kahe seltsilisega jah kuulsite oieti - eilne albiino vottis täna oma sobra ka kaasa ja nyyd ei jäta mind hetkeksi yksi. Ja kui moni teine koer tahab mulle voi telgile ligineda siis see aetakse urina saatel eos minema. Yritan siis nyyd magama heita aga ...............
9 päev indias
9. Päev Indias 06.Oktoober Hommik käes jälle ja väike vihm ei tee paha - see käib asja juurde. Aga kaheksaks koik okiboki jälle - päike särab ja puha. Nyyd vaja pererahvast kurvastada, et kavatsen välja kolida. Kurat täpset raha pole käepärast ja lähen ostan endale putkast seepi (18.-), et saaks pererahvale täpselt 750.- kolme öö eest anda. Votan siis suuna kalurite randa, et nendega siis tutvust teha. Vesi on hullult korge meres- pole varem sellist jama olnud, järgi moeldes ega pole veel siin mere ääres ka kell 10 hommikul käinud, äkki normaalne. Hulbin siis kuidagi meremeeste randa ise munadeni märg ja jään nats kurvaks, sest minu plaan hakkab otseses mottes ära uppuma. Randa on paate juurde siginenud ja laine käib nii korgele, et mul pole kuskile telki panna. Olen ikka omadega täitsa poosas, kas mul toesti jäävad unustamatud kogemused kohalike kalameestega Agonda rannas ära. Istun maha ja motisklen natsa - ei motle midagi välja, nii kuum on, et lähen sulistan nats meres. Jouan merre minna kui juba yks vares juba mu koti kallal sebib ja ongi sai noka vahel lendab minema. Panen kohe kaldale ajama, sest teine vares ka kohe platsis. Käin siis oma toidukotiga nagu tola edasi-tagasi mingi aeg, sest nagu koti maha paned on varesed platsis. Ok söön siis kah egas siin midagi asjalikumat kyll pole peale hakata. Noh ja kohe hakkas pea tööle peale einestamist. Porutan otsemat teed pidi kohe eile avastatud Gagibaga voi mis iganes randa. Pakin asjad kokku ja minekut. Ilgelt palav ja raske on ikka selle kuumusega siin ringi roomata. Jouan suure surmaga suure tee äärde kus siis poole tunni pärast onnestub bussile saada. Bussis kaks valget kes otsemat teed lennukilt Palolemi porutavad - ise motlen miks nad lähevad sinna sitahunnikusse. Jouan keskusesse kus ka läheb kohe edasi järgmine buss minu sihtkohta. Ja olengi sipsti kohal - randa joudes proovin minna mööda rada mis läheb suurte puude alt, et vähem seda korvetavat päiket peaks taluma. Saan mingi kymme meetrit minna ja järsku mu jalge eest paneb mingi metrane madu ajama. Oh sa tuline jutt mis minust läbi käis, hea et kohe koikse paremat kraami pyksi ei teinud. Vottis ikka junni korralikult jahedaks kyll ja panen tagurpidi tagasi otse mööda randa minekut - tyhja sellest korvetavast päikesest. Leian enale suht normi koha telkimiseks paremas servas ja tömban kogu oma killavoori laiali nagu mustlane. Telk pysti ja pesunöör puu vahele, asjad kuivama jne. Varsti hakkan vaikselt aru saama, et mulle on ikka silm peale pandud. Näen puude varjus mingeid tegelasi otseses mottes luuramas - kas julgemat siis tuleva mööda randa ja teevad näo nagu niisama jalutaks aga endal kaelad kohe nii koverad kui neilt pilgu pööran - on ikka suslikud naeran omaette. Vahepeal vilksatab mote, et äkki nende kilpkonnade pärast voidakse mind siit minema lyya. No aga siis hakkas mul peast ikka selget kulda kohe pritsima - nimelt ytlen, et olen Natcional Geog. Eesti osakonna tyyp ja tulin seda kilponna värki siia jälgima, et äkki saame paari milli taalaga rahastada teie kilpkonnade pesitsemisala aga selleks ma pean siin rannas jälgima kuid see elu siin kulgeb. Keegi onneks mind ei häiri ja lähen end ookeni lainete vahele maha jahutama - kurat vesi on sigasoe hakka voi veel rohkem higistama. Loksun ookeanis särk seljas ja nokats peas mingi tunni ja siis lihtsalt kurk hakkas kuivama ja pidin jooma minema. Vaatan, et olen telgi juurde endale sobra saanud. Ei hakanud ära ka ajama kuna paistis väga hea väljanägemisega koer olevat ja selline rahulik. Täiesti albiino ja igatmoodi ilus koer. Koer oli kogu selle aja mil tegin väikse jalutuskäigu minu korval ja tagasi joudes heitis pikali minu telgi ette. OK las siis valvab mind. Hämaras lasen siis täies aadama kostyymis mööda randa ringi, et koik pekivahed saaks korralikult kuivatatud ja tuulutatud - koer samal ajal pyyab rannas krabisid. Kebin siis telki ja panen oma päevale lopu, sest seitse täitsa pime ja pole siin kottigi teha. Marsruut: Agonda - Chadi - Galgibaga
8 päev indias
8. Päev Indias 05.oktoober
Tere hommikut India. Ja mis India ytleb - tervitab mind kobeda vihmaga jälle. Olen ikka hullult pettunud - telk tuleb lykata yheks ööks edasi. Kella kymne ajal ilm korra selgineb ja pistan oma nina ukse vahelt välja. Tassin oma plastmassist tooli välja ja kolgutan jalga nats. Varsti tuleb perenaine ja toob mulle hommikutee, oihh kui hea. Vaikselt molgutan motteid mida ylejäänud päevaga peale hakata, sest taevas paistab suht pilvine. Otsustan siis retke votta ette Galgibaga Beachile kus septembrist kuni detsembrini peaks käima kilpkonnad rannas - vist munemas. Peremees ilmub ka mingi hetk välja ja kysin kuidas ma koikse paremat teed sinna saaksin ja siis lubab oma Einfieldiga mu bussile ära viia. Bussipeatuses on selline hunnik kohalikke, et täidaks kohe pool bussi julgelt ära. Mingi pool tunnikest tammun seal ja siis tuleb buss mille uksest paar perset välja punnitamas ja paneb täie lauluga edasi. Vahepeal ilmub mingi saksa tibi ja siis pursin sellega juttu - kimab Palolemi poole ja ikka kui paha, et vihma sajab ja riided haisevad niiskusest. Mul muidugi kohe kergem, et keegi kannab ka sama mure mis mina ;) ja tibil kaks korda suurem kott saeljas kui minul. Ma siis muidugi kysin, et kas nagu kehva pole matkata nii suure kotiga ja sain teada kohe kui edev poisssober tal on, sest enamus pagasist pidid poisssobra riided olema kes Palolemis pidi juba olema. Onneks tuli lopuks ka buss ja sai oma teekonda siis Chaudi suunas jätkata. Lopuks Chaudis siis ja oligi mul juhe koos millegipärast. Kondisin linnavahel ringi mingi aja ( tund-kaks) ja ei suutnud leida bussi millega siis suunduda Galgibaga kylla - kuna see tundus suhteliselt jumalast hyljatud koht olevat. Lopuks otsustasin bussijaama tagasi minna ja hakat kodu poole soitma. Yritasin veel mingi bussijaama klemmi käest kysida ja vana näitas kohe mulle bussi kätte mis ka kohe väljus ;). Muidugi kuskil siltide ja marsruutide peal seda kohta ei old märgitud. Ja siis ma nägin mis oli see vihmasadu mägedes teinud - kahju hakkas kohe neist inimestest. Majad olid lihtsalt ära pyhitud teelt ja oli näha kuidas jogi oli vähemalt 6-7 meetrit yle tavalise vee taseme mööda kyla ringi tormanud - koik sodi oli puude otsas. Mingi poole tunni soidu pärast mägedes siis saabumegi ookeani äärde ja mind kupatatakse bussist välja. Päike on vahepeal oige kuumalt sirama hakanud ja koorin oma roosa pekihunniku lagedale ja hakkan siis ranna poole vetruma. Ja siis minu ees laiub mu matka koige kaunim rand. Puhas, mitte yhtegi lehma pole näha, pole mustust, ilus liivakallas vähemalt kilomeeter voi kaks - jee siia ma panen kindlasti oma suure valge perse maha varsti kui Agonda kalamehed mulle enda rannale sisenemise keelu annavad ;)). Käin ranna yhest otsast teise läbi ja olen iseendaga ilgelt rahul, et siia tulin randa vaatama. Satun yhe kohaliku peale kes just rannast kahe kookosega tuli ja kysin siis kilpkonnade kohta ja tema suht kurvalt ytleb, et ei teagi kohe kuidas see aasta on, sest meri väga tormine pidevalt ja toob igat sitta randa ja nemad muudkui koristavad seda seal ja ootavad oma kilpkonni. Kilpkonnad pidavat tulema ainult rahuliku merega randa. Aga kuna veel aega on selle kiire asjaga siis loodan mina muidugi sydamest, et kilpkonnad tulevad sinna siis kui minagi novembris voi sedapsi. Selge - koht kena ja tagasi bussi ootama. Ei saagi oodata - kohe praktiliselt sama buss ringilt tagasi ja votab rahuloleva valgeneegri peale ja porutame tagasi. Muideks saan istekoha bussijuhi korvale tema kabiinis ;-)). Pärast ostan endale preemiaks hea leiu eest suure kahe liitrise kylma Fanta (55.-) mis maitseb päikseloosas ideaalselt mmmm. Bussilt maha minnes silman kohe yhte kalameest - tegelt silmas tema mind ja pakub mulle kyyti oma rolluga kylani. Räägib, et olevat mind eile Palolemis näinud ja mina omakorda hoiatan, et valge Mammut tuleb homme nende randa laagrisse kui vihma ei saja. Oma hurtsikus siis pesen oma kopitand riided yle ja panen päeva kirja kyyslaugu saia korvale nämm-nämm.
Marsruut: Agonda - Chaudi - Galgibaga - Chaudi - Agonda
7 päev indias
7. Päev indias 04. Oktoober
Hommik algab paljutöotavalt - vihma ei saja ja puha. Duzzi all käidud, lähen votan soidu ette niinimetatud parimasse rannakuurorti Palolem. Bussi peale on mingi 1,5 kilsa kondida ja pea tuleb ka buss kes siis viib mind suht Palolemi kylje alla - saan veel mingi kilsa-kaks vantsida. Aga siin Indias on ikka yks asi eriti sitt - otseses mottes sitt. Yritasin korduvalt kondimise ajal korvale vaadata voi siis väheke loodust vaadelda aga iga kord kui seda tegid astusin naturaalse lehma sita sisse - no seda sitta on siin ikka sigapalju. Koik teed on kaetud lehma sitaga - kurat!!! Joudsin siis monusalt aroomides (higi-lehmasitt) Palolemi ja esimene asi mis ma motlesin, et mida perset inimesed siit otsivad. Rand on ikasugu prygi, lehmasitta ja koeri täis. Ja nad raisk situvad täpselt ranna ja vee piirile ja siis voistlevad kumba sita esimesena laine ära viib. Jube ja siis onnelikud valged lähevad ja lykkavad kahe käega sitta ja ujuvad seal sees - oih midagi läks suhu. Täitsa uskumatu ja klemmid on siis veel hullult onnelikud ka seal beachil vedeledes - ma arvan, et koik laksu all muidu pole see moeldav.
Minu siinse rännaku koikse hullem rand. Agonda rand on sella korval superluks. Ja sellest imelisest valgest liivast mida LP kirjutab pole siin haisugi. Sihuke hallikas, kohati must pläga. Valge ilusa liivaga liivaga rannad loppesid minu jaoks ära Varca Beach-iga. Tomban siis yke korraga 5 (10.-) banaani sisse - ilgelt väiksed siin ja lähen teen ka muu maailmaga tutvust nimelt internet (50.- tund). Koperdan siis veel natuke ringi ja näen ära oma esimere India mao - mingi 20cm oli pikk ;-). Hakkan kodu poole jalutama ja kuna bussid käivad siin nagu jumal juhatab siis loodan end tee peal peale hääletada. Aga loogiz buss tuli siis kui just oli ilge tous ja ei saanudki peatada - muidu oleks vist tagurpidi mäest alla pannud aga see tähendas ju seda, et ma lopuks kondisin jala koju kogu tee 8-9 kilsa yles alla. Ma saan siin ikka sihukest trenni, et anna olla - pärast panen Hawai triatloni kinni. Aga tegelt kui saad kyladest välja ja lihtsalt konnids kuskil toelises looduse, ilma raske seljakoti ja vihmata on ikka toeliselt ilus kyll. Koik on ikka meeletult lopsaks, vahele viskab mone riisipollu koos kohalki farmeriga ja loomulikult ei puudu selle ilu juures ka hulkuvad lehmad - kyll karjades ja eraldi. Vahepeal lähen yritan end jahutada mäest alla tulevas ojas aga see vesi on soem kui minu toas olev duzzivesi. Linnud röögivad, sirtsud siristavad ja sisalikud krobistavad lehtede vahel - mönus. Ja koju joudes panin ikka yhe korraliku lainetega voitluse ookeanis maha ;)))). Kui homseni peab ilusat siis kolin välja ja lähen kalurite rannale telki ööbima ja yritaks omale midagi hamba alla pyyda ja alustada iseseisvat elu nagu plaanis oli. Ja Meelis on täna nats päikest saanud, pekid proksuvad natsa valust B-)
Marsruut: Agonda - Palolem - Agonda
pühapäev, 4. oktoober 2009
6 paev Indias
6. Päev indias 03. Oktoober Hommik nagu ikka - ilge vihm. Näpu otsaga antakse elektrit - fan vaikselt töötab laes. Katsun riideid nii - koik ligumärjad ja hais on ka juba juures - öäkkk. Kolm päeva juba kuivanud riided aga täiesti märjad veel. Pesen trussarid yle ja riputan fan-i labade kylge (onneks votsin moned pesuloksud kodust kaasa) ja loodan, et nii tuulutades kuivab äkki ohtuks ära kui elektrit natukenegi antakse. Aga mis muust staffist saab ma ei tea - mädaneb ära vist :-/. Välja astudes näen, et vesi onneks järgi andnud aga kurat mis valemiga, koguaeg tuleb nagu oavarrest. Oi lounast juba päris hea ilm - nagu meil Eestis tavaline vihmasadu. Lähen teen yhe tiiru kyla peal, kyla teed on koik veest vabad ja koik viimase peal - väljaarvatud moned majad veel vee all. Ostan 4 banaani (13.-) ja votan suuna randa, et vaadata mida kalurid teevad. Ronin mööda kive siis kalameeste randa aga pole seal kedagi - paadid ainult vedelevad rannas. Nats passin seal ja siis votan otsuse vastu, et käin ranna teise otsa kust tuleb välja jogi. Kohati on ikka rand ilget risu täis peale seda burgaad ja kohalikud korjavad endale tule tegemiseks puid rannast mida on ikka kovasti sinna uhanud. Saan oma esimese koera rynnaku, seff hyppas siis lambist mulle selga - onneks midagi muud ei juhtunud kui mustad riided, sest suutsin ta eemale lykata. Rannas olles tuleb ikka pidevalt oks voi kivi käes olema, et siis äsada neile lontrustele. Tripp siis tehtud mingi 3 tunniga ja otsustan nats pikali visata. Tiba tukutud lähen uuesti välja, sest vihmasadu on sootuks lakanud ;-) Hellitan end natuke ja lähen ostan endale mingi kohaliku karastusjoogi (35.-). Avastan pudelit silmitsedes, et sinna kuhu on trykitud valmistamise kuupäev on ka kirjutatud hind - nii, et kindlad hinnad siin Indias. Tomban yhe raksu veel randa, sest siin läheb 18.30 pimedaks ja siis pole enam sittagi teha peale magamise. Loodan, et homme näen ka esimest korda päikest äkki - nädal juba oldud ju ja siis kalale ju muud värgid. Marsruut: mooda kyla ja randa5 paev Indias
5. Päev indias 02. Oktoober Öösel nägin selliseid painajaid unes, et ärkasin vahetpidamata yles aga sai vähemalt magada vahepeal ;-) . Hommikul toodi isegi tee voodisse - mönus. Ja mida ma siin siis nyyd teen - vihmatuleb nagu oavarrest ja elekter läks ka kogu kylast ära - ju ujus minema. Jube nyri on - kurat Indiasse enne novembrit kyll pole motet tulla. Nelja päevaga olen nyyd suutnud ära kulutada 10 päeva eelarve ja see ei toata midagi head, sest ööbimist vaja osta veel mitu nädalat enne kui päike paistma hakkab. Yks ytleb, et vihmaperiood on läbi ja kohe-kohe hakkab ilge kuumus, bussis naised rääkisid, et kaks nädalat on kindlustatud veel tugevaid vihmasadusid - ohh ei tea. Täna siin rahvuslik pyha ja koik asutused ja koolid suletud - Mahatma Gandhi synnipäev. Muideks maja peremees, kohalik hindu on läbi rännanud suure osa euroopast ja rääkis pikalt mulle Tallinnast - uskumatu ja elab sellises kolkas ja närib kort - kurat need turistid toovad ikka päris hästi sisse. Pesin särke eile ohtul ja lootsin, et kuivavad siis täna ohtuks ära aga ikka sama märjad, siin on ikka siganiiske. Vihma hakkab vähemaks jääma ja lähen jalutan natsa kyla vahele. Nagu uksest välja sain, nägin et naabrimehe hoov vee all. Laenutan yhe kuti käest seal vihmavarju, et minna poodi ostma omale isiklik vihmavari - seda läheb siin ikka ilgelt vaja. Saan nats kondida ja oh sa bella kogu ylejäänud kyla on vee all, rahvas sumpab juba rinnuni vees, et yldse kylast välja saada. Onneks on kiriku maa oluliselt korgemal ja saab seal seda vaatemängu jälgida. Sain yhe vanaga jutule ja ta ytles, et on elanud siin mingi 15-16 aastat ja sellist asja pole kunagi olnud. Yks vend loobib oma poest rahvale kypsise pakke ise munadeni vees kogu oma poega, sest nendega pole vist varsti enam midagi teha. Täitsa hullumaja siin. Meri on ka juba sellisest savisest veest punaseks värvunud. Lähen oma putkasse tagasi, sest vihmasadu ägeneb. Koik riided on läbimärjad ja vaikselt hakkab kopituse vastik hais juurde tulema, kotist ma ei räägigi see haiseb juba nagu ma ei tea mis. Majja joudes tuleb perenaine ja annab mulle kolm kyynalt ja paki tikke, et saaksin natukenegi valgust oma tuppa. Ohtul saabub korraks orn elekter mis mingi aja pärast korvetab mu toa säästupirni läbi, keeran vannitoast uue pirni endale ja panen tuppa, keeramise käigus puruneb pirni pesa ja asi perses igati. Lopuks kaob see elektergi ära mida korraks anti, väljas aina sajab ja sajab - laes on juba monusad suured vee plekid. On ainult aja kysimus millal mina sellest veest osa saan ;( Yritan magada. Tänane marsruut: uksest välja - veeuputus - tagasi tuppa :-///4 paev Indias
4. Päev indias 1. Oktoober
MA TAHAN KOJU - minge oma Indiaga p.......se. Fakk ainult sajab - täitsa perses. Ma olen ikka täitsa läbi omadega. Tahan oma voodisse, oma kalla kaissu. Muideks ma pole nende viimase kahe päeva jooksul söönud yhtegi suutäit ja koht pole siiamaani tyhi. Aga tunnen mingit jama, et pea nats huugab ja kuidagi nork on olla. Söön yhe lennukist voetud suhkru ära, sest muud mul ei ole. Panen telgi kokku ja otsustan siis minna poodi otsima sisemaale. Täitsa tuksis - seljakott kaalub 13 kilo asemel vähemalt 113 kilo - ilgelt raske. Korraks kaob isegi pilt peaaegu eest ära. Jah - tyhja paagiga ei soida auto ka. Kogu aeg ilgelt sajab, yhe uhkelt vihmavarjuga (tahan ka vihmavarju) vastutuleva muti käest saan teada, et lähim pood asub 2-3 km kaugusel. Selle tee jooksul ma puhkasin ikka päris palju kordi, sest ei jaksanud lihtsalt (ma olen ikka ilgelt jahune sardell - häbi hakkab). Jee lopuks hakkasid juba mingid putkad tulema ja leian ka yhe supermarketi ic-ic-ic-ic kus on asjadel hinnad peal. Koik olid mingid imelikud asjad ja puuvilju yldse pold. Ostsin siis kindlad asjad mida kohe prykkarisse ei pea lennutama. Mingid kropsud, saia, kyyslaugud ja pudel vett. Soin siis poe ukse taga kohe pool pakki kropse ära ja sin aru, et koht on juba ilgelt täis - hakkas vastu. Kodus voiks syya suure paku kropse ja juua 2.l coca vabalt ära. Kuna jaksu oli vähe ja vahele tuli suur jogi siis randa mooda matkamine ei tulnud kone allagi, otsustasin siis soita bussiga mingi maa, et pääseks yle joe turvaliselt. Soitsin bussiga siis Betul"i ja hakksin sealt kuskile randa kondima aga oh häda, paari tunnise kompimise järel olin ma joudnud magedesse ja mitte lihtsalt mägedesse vaid ka dzunglisse. Oh jummal - läbimärg, yliväsinud, hargivahe sigavalus ja takkatippu veel kaks verist varvast ka - oleks te näinud kuidas ma kondisin - te oleks end ribadeks naernud. Ei aitab, hääletasin yhe auto ja ytlesin sohvrile, et vii mind kuhugi randa. Ja siis se-auto soitis ikka tykk aega mööda neid tosiselt mägiseid teid ja pani mu lopuks maha Agonda"s maha kust siis komberdasi randa, et leida endale laagripaik. Silmasin nats eemal rannast yhte väikest rannajuppi ja ronisin siis mööda kive sinna randa. Selgus, et see on selline väike ( umbes 100 m) rannariba kus pesitsesid ainult kalurid. Päris monus koht, rääkisin siis kaluritega väheke juttu ja neil polnud selle vastu midagi kui ma oma telgi sinna pysti panen. Hakksin siis kohta välja valima aga ......... Hakkas jälle ilge burgaa ja kalurid kutsusid mind oma varju alla kus hoiti paati ja muud koli. Vanad pakkusid mulle välja, et ma voin seal paadis magada kui tahan - ise irvitasid. Siis nad ikka soovitasid mul moni ööbimiskoht otsida, sest ma pidavat ikka täitsa hull mees olema kui sinna jään. Vihma sadas ja sadas ning otsusatasin siis, et lähen votan paariks päevaks öömaja, et saaks hoorutud pekki ja varbaid ravida. Surfasin siis läbi vihma kyla poole ja varsti tuli nagu tellitud mulle vastu rolluga tyyp kes teatas, et tal pakkuda mulle öömaja. Istusin siis rollu selga ja tuld. Tuba enam-vähem ja pealegi kopp nii ees, et ei viitsinud rohkem sammugi astuda. Perenaine toi mulle tuppa kohe kuuma tee piimaga ja riisipudingu - eks ma olin sellise uppund kassi välimusega. Koorisin siis kyyslauku :-) ja panin pudingu koos teega kohe isuga sisse. Väike kasimine ja koik koti sisu kuivama - kott oli totaalselt läbimärg. Jama ainult, et telkut toas pole - öö hind 250.- mis sa ikka tahad.
Marsruut: Varca Beach - Varca - Margao - Betul - kuskil päraperses - Agonda Beach.
3 paev indias
3. Päev indias 30. September
Hommik on suht karm - hirmsalt tahaks magada. Tuju tostmiseks panen mingi viis korda leelotama oma moblas oleva ainukese muusikapala Lily Allen"i poolt Not Fair. Oh see saab nats vere käima - tuju kohe parem. Mingi hetke pärast mingi klemm konetab mind siis läbi telg, et temal mingi restoran ja öömaja jne. Ytlen talle, et minu maja siin ja asi vask. Vana veel midagi seal seletab ja siis vaikus - onneks läks minema. Läheb mingi mijon aega mööda ja järsku kuulen, et oo-jee vihmasadu vist lakanud. Ilgelt kärmelt kohe telgist välja end sirutama. Mingi minutike ja hakkas jälle täiega tulema - muide siin sajab ikka täiega kui sajab, ei ole migit tibutamist. Hakkan just telki pugema kui kuulen tuttavat häält mind konetamas. Kalur kutsus mind oma hurtsikusse vihmavarju ja näitas kus ma saaksin end mageda veega pesta - jesssssssssssss. Ei lasknud kaks korda kutsuda. Aga no on ikka elamised vanadel, sipelgate ja igasuguste muude elukatega onnid. Vahepeal käisin end pesemas ja panin telgi kokku. Vaneke on vihmasessiooni ajal kalur ja siis kui turistid hakkavad voorima paneb oma restorani sinna samusesse pysti - vot bissnismän. Passisin seal terve igaviku - ainult sadas. Läksin juba närviliseks, sest hakkas juba paari tunni pärast pimedaks minema. Votsin siis oma jaksu kokku ja hakkasin vaikselt mööda randa edasi minema. Mingi paari kildi pärast silmasin yhte tyhja varjualust ja läksin sinna varju. Vihma ainult ladistas ja ladistas - ma arvan, et kott kaalub kaks korda rohkem kui kuivast peast. Votsin otsuse vastu, et jään järgnevaks ööks varjualuse alla telgiga. Moeldud tehtud - telk pysti ja siis konutasin ylejäänud aja kuni pimedaks läks. Telgis motlesin, oi kus ma nyyd magan - vot huijaa - und ei tule ja passisin mingi poole ööni yleval. Ja siis pani täispuhutav padi ka saba ja nii ma siis vegeteerisin seal une ja ärkveloleku vahel ning mingi paarkend korda patja täis puhudes. Vahepeal käisid mingid koerad seal sebimas - tegin telgist karu häält aga neil suht suva ja kusesid koik postid varjualusel täis, joppas hullult, et telgi peale ei sirtsutanud. Ja koige lopuks tousis veel ilge torm ka ja pani täiga varjualuse ka ujuma.
Marsruut : Benaulim Beach - Waddi Beach - Vel Vaddo Beach - Pedde Beach - Varca Beach.
2 paev Indias
2. Päev Indias 29. September
Ärkasin kell 10 voorastemajas - onneks suht puhanud olemine. Kohe dussi alla - kes kurat seda teab millal jälle saab. Ammutan nats infot perenaise käest transpordi kohta ja siis tuld. Nagu majast välja sain nägin ka kohe bussi, lehvitan, buss jäi seisma ja vana vehib oma kätega kabiinis närviliselt..... aga miks ust laht ei tee - ehh ma vana loll turist siin ju vastupidine liiklus ja uks avaneb teiselt poolt - joppas, et suure tuhinaga auto alla ei jooksnud. Soidan siis suure tee äärde ja hakkan teist bussi ootama, et edasi soita ja praktiliselt kohe ka buss ees. Yritan piletimyyale selgeks teha oma sihtkoha aga tema vastu, et ei soida sinna aga ok valin siis kaardi peal koige lähema koha sihtkohale ja näitan seffile - 9 raha ja diil tehtud. Vana viskab mind siis oiges kohas bussi pealt maha ja algabki minu rännak matkates rannikule. Yritan mone kohaliku käest kysida teed aga täitsa lootusetu - votan gps-i välja aga see ei funka, sest taevas väga pilvine. Kuna ookeni poolne suund teada siis valin tee mis suundub ookeani poole ja konnin meeletult kaua. Vahepeal läheb hullult valusaks hargi vahel olev pekk ja kondimine läheb suht valusaks aga mis teha panen edasi. Yks maia näoga kohalik pakub mulle oma ratta pakikal kyyti aga keeldun igaks juhuks. Seff ei kavatsegi mu korvalt ära kaduda ja soidab minu korval mingi mitu kilti ja passib mind alalopmata mesimagusa naeratava näoga - kurat mingi p........ vist. Lopuks vabanesin tast ja saan rahus yksinda edasi komberdada. Jouan kuskile kylla ja kysin teed randa. Ostan 1l vett (13.-) ja paki tikke (1.-) ning suundun ranna poole. Jess, lopuks ometi rannas. Ja kohe jäävad silma kalamehed kes rebivad vorku välja ja lähen teen asja. Aitan nats vorku sikutada - hullult soonib kätte vorgunöör. Vorgus oli hulga krabisid, väikseid haisid ja mingit muid elukaid - hea saak väidab kohalik ;-). Nii lähen siis teen väikse supluse India ookeani lainetes, ai-ai kintsu pekk läks julmalt valusaks kui soolane ookeani vesi vastu läks aga nagu vanasona ytleb, et "kes kannatab see kaua elab" ja yritan mitte välja teha valust. Kaldale vaadates näen, et minu koti kallal toimetavad mingid kohalikud varesed. Kaldal vaatan siis oma valusa peki yle ja avastan, et täitsa verele hoorutud. Ja pyksid täitsa verised - oh bella. Onneks on mul ka teised pyksid olemas ja jätan need verise hargivahega pyksid kohalikele, sest niikuinii neid kanda enam ei saa. Jalutanud nii tunni kuskil kui hakkab räigelt vihma sadama - näen kaugelt mingit kollast putkat ja yritan voimalikult kiirelt sinna varjule minna. Passin seal mingi igaviku ja siis märkan mingit vormis kohalikku valvetornist alla kusemas aga samal ajal märkab ka tema, et mina teda vaatan ja vana jätab asja ruttu katki ic-ic-ic. Peale vihma rändan edasi ja mottes ikka motlen, et rannad on siin ikka vägevad. Vahepeal on minust saanud pildistamise objekt ja sajad silmapaarid jälgivad mind pidevalt. Alalopmata käivad kohalikud ja kysivad luba koos minuga end pildistada - kuidagi ebamugav hakkab. Yritaks kuidagi sulanduda massi aga pole ju voimalik kui oled valge, pikkade punaste juustega, suure seljakotiga ja pealegi veel trussade väel rannas rändamas. Rannas kohtan veel 2 surnut ja 1 elusat mureeni - on ikka elajad. Lopuks läheb seljakott ikka nii raskeks, et tuleb puhata ja vaadata kuhu end laagrisse panna - kuna hakkab juba hämarduma siis sätin vaikselt telgi yles. Nagu telki sain hakkas vihma sadama ja välku lööma - oi blaa ja vähe sellest, ka tuul tousis päris korraliks. Ja nii ma siis seal oma öö veetsin magamatta ja vahepeal telki pysti hoides, et see minema ei lendaks. Tänane marsruut oli : Bogmalo - Verna - Cansaulim Beach - Arrosim Beach - Utorda Beach - Majorda Beach - Betalbatim Beach - Colva Beach - Zernabatim Beach - Benaulim Beach.
Ärkasin kell 10 voorastemajas - onneks suht puhanud olemine. Kohe dussi alla - kes kurat seda teab millal jälle saab. Ammutan nats infot perenaise käest transpordi kohta ja siis tuld. Nagu majast välja sain nägin ka kohe bussi, lehvitan, buss jäi seisma ja vana vehib oma kätega kabiinis närviliselt..... aga miks ust laht ei tee - ehh ma vana loll turist siin ju vastupidine liiklus ja uks avaneb teiselt poolt - joppas, et suure tuhinaga auto alla ei jooksnud. Soidan siis suure tee äärde ja hakkan teist bussi ootama, et edasi soita ja praktiliselt kohe ka buss ees. Yritan piletimyyale selgeks teha oma sihtkoha aga tema vastu, et ei soida sinna aga ok valin siis kaardi peal koige lähema koha sihtkohale ja näitan seffile - 9 raha ja diil tehtud. Vana viskab mind siis oiges kohas bussi pealt maha ja algabki minu rännak matkates rannikule. Yritan mone kohaliku käest kysida teed aga täitsa lootusetu - votan gps-i välja aga see ei funka, sest taevas väga pilvine. Kuna ookeni poolne suund teada siis valin tee mis suundub ookeani poole ja konnin meeletult kaua. Vahepeal läheb hullult valusaks hargi vahel olev pekk ja kondimine läheb suht valusaks aga mis teha panen edasi. Yks maia näoga kohalik pakub mulle oma ratta pakikal kyyti aga keeldun igaks juhuks. Seff ei kavatsegi mu korvalt ära kaduda ja soidab minu korval mingi mitu kilti ja passib mind alalopmata mesimagusa naeratava näoga - kurat mingi p........ vist. Lopuks vabanesin tast ja saan rahus yksinda edasi komberdada. Jouan kuskile kylla ja kysin teed randa. Ostan 1l vett (13.-) ja paki tikke (1.-) ning suundun ranna poole. Jess, lopuks ometi rannas. Ja kohe jäävad silma kalamehed kes rebivad vorku välja ja lähen teen asja. Aitan nats vorku sikutada - hullult soonib kätte vorgunöör. Vorgus oli hulga krabisid, väikseid haisid ja mingit muid elukaid - hea saak väidab kohalik ;-). Nii lähen siis teen väikse supluse India ookeani lainetes, ai-ai kintsu pekk läks julmalt valusaks kui soolane ookeani vesi vastu läks aga nagu vanasona ytleb, et "kes kannatab see kaua elab" ja yritan mitte välja teha valust. Kaldale vaadates näen, et minu koti kallal toimetavad mingid kohalikud varesed. Kaldal vaatan siis oma valusa peki yle ja avastan, et täitsa verele hoorutud. Ja pyksid täitsa verised - oh bella. Onneks on mul ka teised pyksid olemas ja jätan need verise hargivahega pyksid kohalikele, sest niikuinii neid kanda enam ei saa. Jalutanud nii tunni kuskil kui hakkab räigelt vihma sadama - näen kaugelt mingit kollast putkat ja yritan voimalikult kiirelt sinna varjule minna. Passin seal mingi igaviku ja siis märkan mingit vormis kohalikku valvetornist alla kusemas aga samal ajal märkab ka tema, et mina teda vaatan ja vana jätab asja ruttu katki ic-ic-ic. Peale vihma rändan edasi ja mottes ikka motlen, et rannad on siin ikka vägevad. Vahepeal on minust saanud pildistamise objekt ja sajad silmapaarid jälgivad mind pidevalt. Alalopmata käivad kohalikud ja kysivad luba koos minuga end pildistada - kuidagi ebamugav hakkab. Yritaks kuidagi sulanduda massi aga pole ju voimalik kui oled valge, pikkade punaste juustega, suure seljakotiga ja pealegi veel trussade väel rannas rändamas. Rannas kohtan veel 2 surnut ja 1 elusat mureeni - on ikka elajad. Lopuks läheb seljakott ikka nii raskeks, et tuleb puhata ja vaadata kuhu end laagrisse panna - kuna hakkab juba hämarduma siis sätin vaikselt telgi yles. Nagu telki sain hakkas vihma sadama ja välku lööma - oi blaa ja vähe sellest, ka tuul tousis päris korraliks. Ja nii ma siis seal oma öö veetsin magamatta ja vahepeal telki pysti hoides, et see minema ei lendaks. Tänane marsruut oli : Bogmalo - Verna - Cansaulim Beach - Arrosim Beach - Utorda Beach - Majorda Beach - Betalbatim Beach - Colva Beach - Zernabatim Beach - Benaulim Beach.
1 paev Indias
1.Päev Indias 28.september
Lennuk maandub Mumbais, et sealt siis edasi lennata Goa-sse. Mumbai näeb juba lennuki pealt vaadates ikka väga trööstitu välja. Lennujaamast pole motet rääkidagi - vähemalt see osa kuhu siis lennud saabuvad. Esimene asi pean endale ise paberi peal tervisliku kontrolli ;-) tegema - yhesonaga tuvastama kas ma poen seagrippi voi mitte. Seejärel masin kontrollib mu pagasi igaksjuhuks yle, need kes peaks ekraani vaatama ei suvatse seda yldse teha. Teen check in-i ja siis saabub sihuke teadmatuse olek - yritan kysida mis edasi saab aga ei saa mitte sassigi aru mida nad seletavad. Pileti peale olev gate lahter on tyhjaks jäetud ja ega sellest poleks abi olnud ka kuna kuskil pole yhtegi märkigi yhesti gate-st. Istun siis pingile ja jään ootama, varsti tuleb yks naine ja vaatab mu piletit ja suunab mu turavameeste poole. Ok olen ju sonakuulelik turist ja lähen sinna, vanad kontrollivad mu piletit ning lasevad mu läbi ja ennäe ees seisab buss mille peale ma siis lähen igaks juhuks. Buss viib mind siis väljuvate lendude terminali lopuks - ise olen rahul ;-). See juba nats viisakam terminal - isegi kliimaseade oli olemas. Lend Goasse kestis natsyle poole tunni ja oh sa imet, lennul pakuti korralik praad, magustoit ja veel mingit pläga ning lopmatuseni juua - uskumatu. Goa lennujaamas otsustasin siis end tyhjendada igaks juhuks, et kurat teab millal potile saab. Kabiinist välja tulles avastasin end kohaliku WC-paruniga kahekesi, kes siis pani mul vee jooksma, kuivatas käed ära, pani vee kinni jne. , ime, et veel puhtaks ei lakkunud - hakkasin juba raha lohna tundma. Vana tahtis 15 raha saada aga antsin talle 10, sest koik on arvel ja MASU aeg. Siis kontrollisin veel oma tervist ;-) ja votsin oma koti. Nagu välja astusin nii oli kohe "soprade" parv ymber. Lykkasin neid siis laiali ja pobisesin neile seal midagi. Yhe klemmi suust tuli kuldnelause "kas sober tuleb sulle järgi" ja ma ytlesin talle jah. Peale seda kui mu juurde tulid järgnevad taxistide hordid ytlesin koigile seda kuldset lauset ja kohe jäeti mind rahule ;-). Sammusin siis mooda maanteed mis viis mind eemale lennujaamast pikkade varrukatega särk seljas ja pikad pyksid jalas - no ja mis te arvate mitu liitrit higi ma välja laksasin - palju. Lopuks vahetasin särgi ja votsin kepsu välja, et teada saada kuhu suunduda. Joudsin lopuks suht kahtlasesse kohta kus koik pornitsesid mind ja lehmad tahtsid mind jalust joosta. Votsin julguse rinda ja kondisin edasi, sest millalgi peaks joudma kuskile randa. Asi läks täitsa dzungliks kätte vahepeal, keegi ragistab poosas ja ilge sirtsude sirin. Varsti hakkasid majad paistma ja läksin kysima teed randa - sain teada, et olen oigel teel ja tänutäheks ostsin tädi käest pudeli vett (15.-). Sai siis mingi pool tunnikest kombitud kui avastasin enda eest hästi väikse rannajupi koos väikse kalurikylaga. Vanad olid just välja tombamas oma vorke - jäin vaatama. Varsti tuli randa ilge rahvas veoautoga ja toid mingid 3 kuju - kogu rahvas oli end triipde ja täppidega ära ehtinud. Oplaa kas ma toesti sattusinmingile tseremooniale. Pärast tuli välja, et oli mingi viimane moslemite pyha ja nad panid need kujud koos palmilehtedega ookeani. Ok see yritus nähtud - vaatame palju siis kalurid kalu said aga need klemmid ikka rebisid alles oma vorku välja. Väljas hakkas juba vaikselt hämarduma ja hakkasin ennast juba nats ebakindlana tundma. Kalurid said lopuks oma vorgu välja ja kokkuvottes voin öelda, et olin suht pettunud kuna suurt kala yldse ei olnud - ainult väiksed kalad - isegi haid olidainult mingi 30-40 cm pikad. Ai kurja aga nyyd on vaja kuskile öömajale saada, telkimisest ei tule siin rannas midagi välja, sest öösel pidavat vesi tousma ja mu lihsalt minema viima. Uurin kas kohalikus kylas on voimalik kuskil ööbida - ei. Rääkides kohaliku baari pidajaga, tuli mu juurde yks tyyp ja voib mu mingi korval kylla ära visata, seal pidi olema hotelle nagu muda. Suu läks mul hetkega korvuni ja siis jäin ootama, et millal vana mind ära viib. Mingi 15 minsa pärast vana tuleb mu juurde ja ytleb, et 15 minsa pärast hakkame liikuma - siis hakkasin motlema, et kurat teab mis tyybiga tegu on, pärast dzunglis matzeetaga naksti ja ongi........... Rääkisin mingi kohalikuga seal veel juttu ja muuseas kysisin kuidas neil siin röövimistega on. Vana ytles kohe, et ära seda klemmi pelga - norm seff pidi olema. Nii läheb aeg mööda ja väljas on kottpime juba ja siis märkan seda "norm seffi" juba rummipudel käes mingite teise seffidega joomas - motlen, et äkki peaks toesti hakkama jala minema aga kus sa nyyd mul juba praegu jänes pyksis ja mis ma siis veel need 8 km seal dzungli vahel teen. Jään lootma nende vanade peale, varsti tulevatki vanad, et hakkame minema - konnime ja tyyp hakkab ajama mingit jumala juttu ja kutsub siis teise tyybi (pikkadeb hallide juustega pealiku tyypi mehe) ka meie juurde ning siis läks sihukeseks jeesuse jutuks ja kohe niimodi nagu telekast näidatud USA sektimehed. Oi blaa ega ma nyyd kuskile sekti juba pole värvatud siin enese teadmata - varsti saadetakse kuskile dzunglisse orjatööle. Ja olimegi lopuks joudnud yhe majani kus siis klemmid otsustasid veel hakata koikse kangemat jooma ja loomulikult mina ka. Ei julgenud väga ära ka öelda, sest pärast mingi jama äkki. Koik lubati välja teha - ära muretse, öeldi mulle. Maitsesin ja proovisin seal siis kohalikke sakuskasid ja jooke. Jutu käigus tuli välja, pikkade juustega klemm oli 15 aastat yksinda dzunglis elanud ja seal ta siis jumala leidiski vist - ei saanud koigest aru mida ta sokkis seal. Igaljuhul lubas vana mulle, et kui mingi jama peaks kuskil Goas minuga juhtuma siis ajab see klemm asjad kohe jonksu kui ma talle helistan :-) vot selliste meeste otsa sattusin. Lopuks ajati masinale hääled sisse ja pakiti koik seitse tyypi maailma koikse väiksemasse masinasse ja läks soiduks. Esimesse hotelli kuhu joudsime - ei julgetud vist ust lahti teha vaid piiluti ainult kardinate tagant mis see lärmakas isaste kari tahab saada. Onneks mingi 200 meetri pärast oli veel mingi kylalistemaja ja tädi lasi mind sisse ja saingi omale öömaja ja pääsesin nendest hulludest. Tuba oli suht korralik ja maksis 400.-. Peldiku potile istudes avasttasin järsku mingid asjad välja turritamas prilllaua alt. Kindluse mottes tostsin prilllaua yles ja ah sa imet jälle yks sober istus seal - yhe korraliku tulemasina suurune prussakas. Yritasin ära uputada aga ei onnestunud ja siis pidin appi votma plätud. Lopuks sain suure vaevaga pestud, kustud ja kasitud. Head ööd. NB! Koik tuled peab polema jätma siis sagib neid olevusi vähem ringi. Tänane marsruut oli siis : Dabolim airport - tundmatu kalurikyla - Bogmalo.
Lennuk maandub Mumbais, et sealt siis edasi lennata Goa-sse. Mumbai näeb juba lennuki pealt vaadates ikka väga trööstitu välja. Lennujaamast pole motet rääkidagi - vähemalt see osa kuhu siis lennud saabuvad. Esimene asi pean endale ise paberi peal tervisliku kontrolli ;-) tegema - yhesonaga tuvastama kas ma poen seagrippi voi mitte. Seejärel masin kontrollib mu pagasi igaksjuhuks yle, need kes peaks ekraani vaatama ei suvatse seda yldse teha. Teen check in-i ja siis saabub sihuke teadmatuse olek - yritan kysida mis edasi saab aga ei saa mitte sassigi aru mida nad seletavad. Pileti peale olev gate lahter on tyhjaks jäetud ja ega sellest poleks abi olnud ka kuna kuskil pole yhtegi märkigi yhesti gate-st. Istun siis pingile ja jään ootama, varsti tuleb yks naine ja vaatab mu piletit ja suunab mu turavameeste poole. Ok olen ju sonakuulelik turist ja lähen sinna, vanad kontrollivad mu piletit ning lasevad mu läbi ja ennäe ees seisab buss mille peale ma siis lähen igaks juhuks. Buss viib mind siis väljuvate lendude terminali lopuks - ise olen rahul ;-). See juba nats viisakam terminal - isegi kliimaseade oli olemas. Lend Goasse kestis natsyle poole tunni ja oh sa imet, lennul pakuti korralik praad, magustoit ja veel mingit pläga ning lopmatuseni juua - uskumatu. Goa lennujaamas otsustasin siis end tyhjendada igaks juhuks, et kurat teab millal potile saab. Kabiinist välja tulles avastasin end kohaliku WC-paruniga kahekesi, kes siis pani mul vee jooksma, kuivatas käed ära, pani vee kinni jne. , ime, et veel puhtaks ei lakkunud - hakkasin juba raha lohna tundma. Vana tahtis 15 raha saada aga antsin talle 10, sest koik on arvel ja MASU aeg. Siis kontrollisin veel oma tervist ;-) ja votsin oma koti. Nagu välja astusin nii oli kohe "soprade" parv ymber. Lykkasin neid siis laiali ja pobisesin neile seal midagi. Yhe klemmi suust tuli kuldnelause "kas sober tuleb sulle järgi" ja ma ytlesin talle jah. Peale seda kui mu juurde tulid järgnevad taxistide hordid ytlesin koigile seda kuldset lauset ja kohe jäeti mind rahule ;-). Sammusin siis mooda maanteed mis viis mind eemale lennujaamast pikkade varrukatega särk seljas ja pikad pyksid jalas - no ja mis te arvate mitu liitrit higi ma välja laksasin - palju. Lopuks vahetasin särgi ja votsin kepsu välja, et teada saada kuhu suunduda. Joudsin lopuks suht kahtlasesse kohta kus koik pornitsesid mind ja lehmad tahtsid mind jalust joosta. Votsin julguse rinda ja kondisin edasi, sest millalgi peaks joudma kuskile randa. Asi läks täitsa dzungliks kätte vahepeal, keegi ragistab poosas ja ilge sirtsude sirin. Varsti hakkasid majad paistma ja läksin kysima teed randa - sain teada, et olen oigel teel ja tänutäheks ostsin tädi käest pudeli vett (15.-). Sai siis mingi pool tunnikest kombitud kui avastasin enda eest hästi väikse rannajupi koos väikse kalurikylaga. Vanad olid just välja tombamas oma vorke - jäin vaatama. Varsti tuli randa ilge rahvas veoautoga ja toid mingid 3 kuju - kogu rahvas oli end triipde ja täppidega ära ehtinud. Oplaa kas ma toesti sattusinmingile tseremooniale. Pärast tuli välja, et oli mingi viimane moslemite pyha ja nad panid need kujud koos palmilehtedega ookeani. Ok see yritus nähtud - vaatame palju siis kalurid kalu said aga need klemmid ikka rebisid alles oma vorku välja. Väljas hakkas juba vaikselt hämarduma ja hakkasin ennast juba nats ebakindlana tundma. Kalurid said lopuks oma vorgu välja ja kokkuvottes voin öelda, et olin suht pettunud kuna suurt kala yldse ei olnud - ainult väiksed kalad - isegi haid olidainult mingi 30-40 cm pikad. Ai kurja aga nyyd on vaja kuskile öömajale saada, telkimisest ei tule siin rannas midagi välja, sest öösel pidavat vesi tousma ja mu lihsalt minema viima. Uurin kas kohalikus kylas on voimalik kuskil ööbida - ei. Rääkides kohaliku baari pidajaga, tuli mu juurde yks tyyp ja voib mu mingi korval kylla ära visata, seal pidi olema hotelle nagu muda. Suu läks mul hetkega korvuni ja siis jäin ootama, et millal vana mind ära viib. Mingi 15 minsa pärast vana tuleb mu juurde ja ytleb, et 15 minsa pärast hakkame liikuma - siis hakkasin motlema, et kurat teab mis tyybiga tegu on, pärast dzunglis matzeetaga naksti ja ongi........... Rääkisin mingi kohalikuga seal veel juttu ja muuseas kysisin kuidas neil siin röövimistega on. Vana ytles kohe, et ära seda klemmi pelga - norm seff pidi olema. Nii läheb aeg mööda ja väljas on kottpime juba ja siis märkan seda "norm seffi" juba rummipudel käes mingite teise seffidega joomas - motlen, et äkki peaks toesti hakkama jala minema aga kus sa nyyd mul juba praegu jänes pyksis ja mis ma siis veel need 8 km seal dzungli vahel teen. Jään lootma nende vanade peale, varsti tulevatki vanad, et hakkame minema - konnime ja tyyp hakkab ajama mingit jumala juttu ja kutsub siis teise tyybi (pikkadeb hallide juustega pealiku tyypi mehe) ka meie juurde ning siis läks sihukeseks jeesuse jutuks ja kohe niimodi nagu telekast näidatud USA sektimehed. Oi blaa ega ma nyyd kuskile sekti juba pole värvatud siin enese teadmata - varsti saadetakse kuskile dzunglisse orjatööle. Ja olimegi lopuks joudnud yhe majani kus siis klemmid otsustasid veel hakata koikse kangemat jooma ja loomulikult mina ka. Ei julgenud väga ära ka öelda, sest pärast mingi jama äkki. Koik lubati välja teha - ära muretse, öeldi mulle. Maitsesin ja proovisin seal siis kohalikke sakuskasid ja jooke. Jutu käigus tuli välja, pikkade juustega klemm oli 15 aastat yksinda dzunglis elanud ja seal ta siis jumala leidiski vist - ei saanud koigest aru mida ta sokkis seal. Igaljuhul lubas vana mulle, et kui mingi jama peaks kuskil Goas minuga juhtuma siis ajab see klemm asjad kohe jonksu kui ma talle helistan :-) vot selliste meeste otsa sattusin. Lopuks ajati masinale hääled sisse ja pakiti koik seitse tyypi maailma koikse väiksemasse masinasse ja läks soiduks. Esimesse hotelli kuhu joudsime - ei julgetud vist ust lahti teha vaid piiluti ainult kardinate tagant mis see lärmakas isaste kari tahab saada. Onneks mingi 200 meetri pärast oli veel mingi kylalistemaja ja tädi lasi mind sisse ja saingi omale öömaja ja pääsesin nendest hulludest. Tuba oli suht korralik ja maksis 400.-. Peldiku potile istudes avasttasin järsku mingid asjad välja turritamas prilllaua alt. Kindluse mottes tostsin prilllaua yles ja ah sa imet jälle yks sober istus seal - yhe korraliku tulemasina suurune prussakas. Yritasin ära uputada aga ei onnestunud ja siis pidin appi votma plätud. Lopuks sain suure vaevaga pestud, kustud ja kasitud. Head ööd. NB! Koik tuled peab polema jätma siis sagib neid olevusi vähem ringi. Tänane marsruut oli siis : Dabolim airport - tundmatu kalurikyla - Bogmalo.
pühapäev, 27. september 2009
Reisi algus
Nu nii - reis on ametlikult kuulutatud alanuks. Oma koikse kallimatega on siis hyvasti jäetud (koikse raskem tegevus minu jaos). Koti raskuseks sai siis koigi saba ja karvadega 12,9 kilo ja loodan siiralt, et ka tagasi suudan tulla vähemalt sama raske kotiga ;-). olen siis hetkel laevas millega suundun Helsinki poole, et sealt siis edasi suunduda lennukiga Londoni ning väikse ootamise järel edasi Mumbaisse kus siis siselennuga Goa-le kus saab alustada "PUPU" rännakut mööda randasid teadmatusse.
pühapäev, 20. september 2009
Miks Indiasse 3 kuuks
Väljas on rõvedalt tuuline, külm, lögane Märtsikuu ilma ja tunne on selline, et minu maailm on kokku varisenud. APPI - aidake mind, hüüan mõttes aga ..... ei kuule mind keegi või isegi võiks täpsustada, et ma vist ei taha kedagi teist kuulda vaid tahan lihtsalt siit kõigest eemale ja täiesti ISE tupikust välja tulla. Niisiis otsus tehtud ja kohe tõmban siit minema .....aga mul on ju pere jne. kes kõik mind vajavad (vähemalt ma loodan). Räägin õhtul elukaaslasega, et närvid läbi ja tahaks siit kõigest eemala ja oh sa ime elukaaslane arvab, et kui vaja minna siis mine. OK - nõusolek saadud ;) aga kuhu - kus on SOE, ookean, odav elu, kus pole käinud kunagi ............ India !!!
Järgmine päev hakkan netist tuhnima palju maksab pilet KOHE Indiasse. Leian päris head pakkumised ja juba mõttes pakin asju. Ahh viisa ka vaja ju teha - 2 nädalat, kurat tunne läheb ju selle ajaga pealt ära juba. Nii enne viisa tegemist vaatan igaks juhuks ilmaprognoosid järgnevaks kolmeks kuuks Indias ja siis kukub mu mõte kokku - mussoonid.
.......... Mis ma siis nüüd teen, teen, teen ..........
Kas ma tõesti lükkan oma reisi edasi. Võtan nüüd siis oma terve mõistuse (niipalju kui veel seda järel on) kokku ja siis avastan järsku, et tulemas on ju tegelt suvi ja peale seda võiks alles siinsest tolmust jalad puhtaks pühkida.
Ostan siis igaks juhuks pileti ära septembri lõpuks, sest muidu veel mõtlen ümber ;) ma ju suht tujukas tüüp. Piletid siis olemas 27.09-16.12.2009 ja kindlus olemas, et reis toimub 99%.
Sai siis pandud ka reisiseltskonna otsinguks väike http://www.trip.ee/node/52345 üles aga suht raske on leida mugavustest ja kohustustest vabu inimesi.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)